Kultuur ei koosne ainult rahvarõivastest, laulupeost ja rahvustoitudest. Kultuur on ka see, kuidas me elame, milliseid otsuseid me igapäevaselt teeme ja millised väärtused neid valikuid suunavad. Raha, ja eriti selle laenamine, on üha selgem osa meie argikultuuri närvivõrgustikust.

Ent kuidas suhestub kiirlaenamine meie kultuuriga? Mida ütleb kiirlaen 24/7 ühiskonna kohta, kus kõik peab olema kohe kättesaadav? Ja kuidas defineeritakse parim kiirlaen, kui väärtustame nii individuaalsust kui ka kogukondlikku vastutust?

Kiire kultuur: kohe, nüüd, palju

Me elame kiirusekultuuris. Toitu tellime äpist, sarju vaatame maratonidena, töövahetus toimub mõne klikiga LinkedInis. Kiirus on muutunud normiks – isegi väärtuseks.

Kui info peab liikuma valguskiirusel ja emotsioonid kajastuma koheselt Instagramis, siis pole ime, et ka rahalised lahendused peavad tulema „nüüd ja kohe“. Sellest ongi saanud viljakas pinnas, kus kiirlaenud on loomulik osa meie kultuurilisest tarbimisharjumusest.

Kiirlaen 24/7 ei ole enam tehnoloogiline ime – see on ootus. Ootus, et süsteem reageerib meie vajadustele kohe, sõltumata kellaajast või nädalapäevast. Kui teenust pole 24/7, tundub see juba… ajale jalgu jäänuna.

Raha kui kultuuriline vaikus

Üks Eesti kultuuri eripärasid on rahateemade vältimine. Me räägime pigem ilmast kui isiklikust sissetulekust. Samas, see vaikus ongi loonud pinna, kus kiirlaenud on atraktiivsed: nad lubavad tegutseda ilma kellegagi rääkimata. Pole vaja minna panka, selgitada olukorda, sattuda kellegi hinnangu alla.

Selles mõttes on kiirlaen 24/7 nagu kultuuriline „kergendusnupp“ – ma saan oma probleemi lahendada vaikuses, kiiresti, ilma näota. Aga mis juhtub siis, kui kultuur soosib pigem varjamist kui arutelu?

Tarbimine kui eneseväljendus

Tarbimine on muutunud eneseväljenduseks. Mida kannad, kus reisid, mis telefoni kasutad – kõik need märgid jutustavad lugu sinust kui inimesest. Kui sotsiaalne surve on suur, muutub ostmine kultuuriliseks aktiks. Isegi kui raha selleks napib, on lahendus olemas: kiirlaenud.

Me ei laena ainult raha – me laename õiguse kuuluda, sobituda, mitte jääda välja.

Kultuur, mis väärtustab „olemise“ kõrval tugevalt „omamist“, muudab parim kiirlaen selliseks, mis mitte ainult ei lahenda rahalist vajadust, vaid toetab ka sotsiaalset kuvandit. Mida rohkem teenus sobitub selle kuvandiga – näiteks läbi esteetilise rakenduse, kiire teeninduse või nähtamatuse –, seda „parem“ see tundub.

Kollektiivne vastutus või individuaalne vabadus?

Kultuuris on alati tasakaal kollektiivsete väärtuste ja individuaalse valiku vahel. Eestis on tugev soov iseseisvuse järele – me tahame ise otsustada, ise vastutada, ise toime tulla. Samal ajal eksisteerib tugev ootus „mitte koormata teisi“.

Sellises keskkonnas on kiirlaen 24/7 justkui kultuuriline ideaaltoode: sa saad lahendada oma probleemid iseseisvalt, anonüümselt ja kohe. Aga kas see iseseisvus on alati tugevus? Või on see vahel ka mask, mille taha peidetakse tegelikku vajadust – näiteks abi või tuge?

Kui parim kiirlaen tähendab seda, et inimene ei pea küsima abi, võib see lühiajaliselt tunduda mugav. Aga pikemas plaanis võib see süvendada kultuurilist isoleeritust, kus finantsprobleemid jäävad nähtamatuks ja lahendused on ainult individuaalsed.

Digikultuur ja uus normaalsus

Digikultuur on muutnud kõik ligipääsetavaks. E-riik, e-teenused, mobiili-ID – need on loonud kultuuri, kus inimene eeldab, et kõik on paari klikiga lahendatav. See muudab ka kiirlaenud osaks digitaalsest argipäevast – mitte erakorraliseks otsuseks, vaid tavaliseks tööriistaks.

Kui laps küsib raha trenni jaoks ja kontol pole piisavalt vahendeid, on nutitelefoni kaudu võimalik lahendada see hetkega. Tegevus, mis varem tähendas „midagi suurt“ – laenamine –, on nüüd osa argielu mikrotegevustest.

Küsimus pole enam, kas kasutada kiirlaenu, vaid kas see on kõige lihtsam, loogilisem ja kultuuriliselt aktsepteeritud viis olukorra lahendamiseks.

Kuidas muuta rahakultuuri?

Et vältida sõltuvust kiiretest lahendustest ja tugevdada tervet rahalist käitumist, tuleb kultuuril endal peeglisse vaadata.
Kas me õpetame lapsi rahast rääkima?
Kas me julgeme sõpradega jagada, kui asjad lähevad raskeks?
Kas me suudame normaliseerida rahaga seotud ausust?

Selles valguses on parim kiirlaen ehk hoopis see, mis ei loo harjumust, vaid annab vajadusel võimaluse, ilma et see muutuks vaikivaks kultuuriliseks normiks.

Väärtused peeglis

Kiirlaenud on peegeldus sellest, mis kultuuris toimub. Kui kultuur soosib kiirust, individualismi ja vaikimist, siis need teenused õitsevad. Kui kultuur liigub avatuse, kogukondlikkuse ja aruka tarbimise suunas, siis muutuvad ka laenuotsused teadlikumaks ja vähem automaatseks.

Raha ei ole kultuurist eraldiseisev – see on selle vereringe. Iga laen, iga makse, iga otsus ütleb midagi selle kohta, kuidas me maailmas oleme ja kuhu me liigume.

Sõlmides kultuuri ja krediidi

Ei ole olemas üht kindlat tõde selle kohta, kas kiirlaenud on „halvad“ või „head“. Küll aga on kindel, et nad on osa kultuurist. Ja kultuur, nagu me teame, ei ole kivisse raiutud – see on arenev, vaieldav, mõtestatav.

Kui soovime luua paremat rahakultuuri, tuleb rääkida rohkem, avatumalt ja ausamalt. Mitte ainult numbritest, vaid sellest, miks me valime, mida me valime.

Tähelepanu! Tegemist on finantsteenusega. Enne lepingu sõlmimist soovitame tutvuda finantsteenuse tingimustega või konsulteerida spetsialistiga.